5. juulil külastas grupp EVAlasi kultuuritoimkonna eestvõttel meie piirilinna Narvat, et tutvuda seal eesti keele olukorraga. Selle aasta esimesel poolel oleme toimkonnas nii Tallinna kui ka Tartu koosolekutel palju aega kulutanud eesti keele säilitamise ja arendamise teemadele. Ikka jäi tunne, et vaatame asju liiga oma mätta otsast. Puudus laiem pilt. Kohale minnes selgus aga, et probleem polegi ainult keeles, vaid selles, et Eesti riiki nagu polekski seal. Näiliselt on nagu kõik tingimused riigi poolt loodud, tegelikkus avanes meie ees aga hoopis teistes värvides – pigem süngena, nagu tolle päeva ilm. Ehk oli ka viimasel oma osa, et raske meeleolu ei taha tänaseni haihtuda.
Väljasõidust võtsid osa Aimar Altosaar, Anne Hansberg, Eino Muruste, Jaanika Klopets, Marike Laht, Sergei Metlev, Taavi Simson, Tiia Välk ja mina, Elo Lutsepp. Meid võõrustasid kohalikud eestlased, kelle igapäevatöö on eesti keele hoidmine ja edendamine Ida-Virumaal – Maritsa Ort (Narva Keskraamatukogu juhataja), Margarita Koskinen (Narva Eesti Gümnaasiumi õppealajuhataja) ja Maret Annuk (eesti keele õpetaja Narva Kolledžist – seotud MISA ja INNOVE keeleõppe programmidega).
Esmalt tutvustati meile raamatukogu, kus on Eestis kõige suurem venekeelse kirjanduse kogu. Loomulikult ei puudu sealt ka eestikeelne kirjandus, mis arusaadavalt jääb mahult kõvasti alla. Raamatukogu on moderniseerumiseks ja oma tegevuste laiendamiseks seni saanud ohtralt tuge USA saatkonna poolt pakutavatest programmidest. Ehk etteruttavalt võiks öelda, et meie piirilinna keskraamatukogus oli USA kohalolu selgelt tuntav. Hea seegi.
Milleks narvalasele eesti keel? Kus ja milleks ta seda pruukida saab või kasutama peab? Pean tunnistama, et ka minul on siis osake süüd. Narvat külastades kipun ise ka liiga kergekäeliselt vene keelele üle minema, hoolimata sellest, et nii kaubanduses kui hotellis minuga eesti keelt on püütud rääkida. On selge, et keel, mida ei kõnelda ja mille kasutus on vaid EV valitsuse määrusega määratletud, ei loo positiivset fooni meie riigikeelele ega tutvusta ka eesti kultuuri. Isegi kui lasteaias õpetatakse, et Mardi varbad valutavad ja Kadri küüned külmetavad, ei selgita see, miks koguneme aegajalt kirevates rahvariietes Tallinna lauluväljakule või miks Vargamäe Andres rõõmu tundmata vaeva trotsides soost põllumaad rajas.
Loomulikult õpetatakse ka Narva lasteaedade venekeelsetes rühmades (muide, seal linnas ongi üldse vaid 2 eestikeelset rühma!) eesti keelt. Paraku teevad seda lasteaiaõpetajad, kes seda keelt kasutavadki ainult neis tundides. Võib siis ette kujutada selle õpetuse taset. Nagu Margarita Koskinen väitis, tuleb hakata lapsi, kui nad kooli jõuavad, ümber õpetama. Narva Eesti Gümnaasiumis on seni ikka õpetatud eestlaste kõrval ka vene keelt kõnelevatest peredest lapsi, kelle vanemad tahavad oma laste tulevikku kindlamalt Eestiga siduda. Ja tegelikult on Narvas ka väga palju segaperesid, kus kaks keelt juba kodust kaasa antakse.
Mis eesmärgil piirilinnas eesti keelt õpitakse? Esimesel kohal on kindlasti olemasoleva töökohaga kaasnev kohustus (loe lisaks: Eesti Vabariigi valitsuse määrus: Avalike teenistujate, töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded. (RT I, 06.01.2011, 7; https://www.riigiteataja.ee/akt/106012011007). Teisel kohal selles järjestuses on kindlasti lootus paremale töökohale või töökohale üldse. Ja alles kolmandal kohal huvi keele ja kultuuri vastu. Nagu Maret Annuk väitis, pole tema oma 16-aastase töökogemuse järel kuulnud ühegi Narva Kolledži üliõpilase poolt seda viimast põhjust mainitavat.
Korduvalt on ka läbi meedia kõlama jäänud, et igal aastal koolitatakse sadu ja ootamas veel tuhandeid soovijaid, paraku ei jätkuvat õpetajaid. Kust need õpetajad sinna Narva peaksid siis tulema? Paistab, et kõik Ida-Virumaa eesti keele või end selles vallas täiendanud õpetajad on juba rakkes – päeval oma põhitööl koolides, nn vabal ajal kursustel. Keeleõppijate hulk aga ei vähene. On tekkinud teatav kontingent – nn püsikunded. Mõned keeleõppurid käivad juba mitmendat aastat ja üritavad tulutult eksamiga maha saada. Koolipoiste spikerdamiskatsed on siin vaid lapsemäng avalike teenistujate eksamisooritamise kõrval. Aga jäägu need seigad sekelduste vältimiseks siinkohal kirjeldamata.
Pärast aastaid kestnud tööd ja hulga struktuurifondidest tuleva raha kulutamist on selge, et aastaid kestnud koolitusprogrammid ei ole piisavalt oma eesmärki täitnud. Narvas käigul jäi kõlama, et ETV+ on sealsete inimeste poolt vastu võetud (eelkõige uudistekanalina) ja võiks olla otstarbekas seal aktiivselt hakata näitama keeleõpetuse saateid. On need juba ju ERRi arhiivis olemas.
Keeleõppe vormina on kasutusel ka nn Vestluskohvikud. Inimesed ei võta seda vormi aga väga omaks, sest osalevad väga erinevast vanusest ja huvidega inimesed. Maritsa Ort tunnistas küll, et raamatukogutöötajatelt on sellisele õppimisvormile tagasiside olnud positiivne. Eksamisooritajaid see eriti ei aita, neid, kes keelt suhtlustasandil soovivad omandada, aga küll. Piisake meres, aga parem see kui mitte midagi.
Kõik head mõtted ja kavatsused takerduvad aga peamiselt selle taha, et Eesti riik pole piirilinnas kohal ega visuaalselt nähtav. Vast kõige markantsem näide on seotud tänavuse Eesti lipu päevaga 4. juunil. Samal päeval toimunud Narva linna päevade rongkäigus lehvisid hoopis teist värvi trikoloorid. Põhjendus peitus muidugi sõpruslinnade delegatsioonide ohtras osavõtus. Sini-must-valget seal ei kohanud. Teist sealsele identiteedile viitavat triibulist linti jagatakse lastele juba lasteaias. Ka 24. veebruaril võib Eesti lippu kohata vaid väga vähestel hoonetel, linnapildis laiemalt aga puudub see sootumaks.
Puudub riigi otsene huvi tegeleda äärealal elavate inimeste vajadustega. Mis ehk kõige hullem, vene keelt emakeelena kõnelevate inimeste integreerimise käigus on jäänud tahaplaanile kohalik eestikeelne inimene, see kes kohapeal kannab riigi ja rahvusliku kultuuri identiteeti. Lausa jahmatav oli selles valguses kuulda, et valitsus on juba vastu võtnud otsuse liita 2019. aastal Narva ainus eestikeelne kool – Narva Eesti Gümnaasium keelekümblust praktiseeriva (ja selles mitte väga eduka) Narva Vanalinna riigikooliga. Lisaks on Narvas asuvad lasteaiad ja põhikoolid endiselt alamehitatud piisavalt eesti keelt valdavate kasvatajate ja õpetajatega, mis pärsib niigi viletsat keeleoskust ja mis hullemgi veel, soosib keele valesti omandamist. Sellest tingituna tuleks rõhuasetus panna just sinna, et hoida eestikeelset kooli ning asuda juba laseaiast peale tegelema vajalikul tasemel keeleõppega.
Seega oleks vajalik kiiremas korras panustada eestlastesse Narvas, et nemad ei oleks sunnitud lahkuma sealt, kuna järjest kahaneb või puudub võimalus anda kohapeal oma lastele hea haridus eesti keeles. Muidu väheneb tänaseks 3%-ni kahanenud eestlaste osakaal veelgi.
Narva väike eesti kogukond, kes tänasel päeval oma teadmisi ja energiat piirkonnas eesti keele ja kultuuri säilitamisse panustab, vajab kindlasti suuremat tuge riigilt.
Palju sellel päeval kuuldut ja kogetut jäi siia kirja panemata. Kultuuritoimkond võtab need küsimused aga edaspidi kindlasti tõsisema arutluse alla.
Eesti Vabaerakonna nädalakiri 