21. septembril 2015. a sai minust ametlikult Eesti Vabaerakonna liige. Antud kuupäeva on hea meeles pidada. Nimelt 20. septembril sai Vabaerakond kahe aastaseks, päev hiljem sain mina erakonnas aastaseks ning 22. septembril algas sügis. Ongi õige hetk teha kerge tagasivaade toimunule.
Sisseelamine
Sisseelamine võtab üksjagu aega. Kui oled inimesena hea suhtleja ja aktiivne, siis toimub nn aklimatiseerumine oluliselt lihtsamalt. Mis kõige tähtsam, üritustest on vaja osa võtta! Vabaerakonnas on küll äärmiselt tublid bürootöötajad, kuid kogu infot siiski kandikul kätte ei tooda. Õnneks oli ka minul inimesi, kelle käest vajadusel midagi küsida. Aitäh Kaidi Pajumaa, Kalle Pilt, Märt Meesak, Lii Ramjalg ja Laili Jõgiaas. Uutel tulijatel soovitan võtta lihtsalt aktiivsetelt erakonna liikmetelt nööbist kinni ja mitte enne lahti lasta, kui vajalik info on teieni jõudnud. Kui teil on küsimusi, siis küsige julgelt, sealhulgas Riigikogu liikmetelt või erakonna esimehelt. Mina sain oma vastused.
Ma otsustasin olla aktiivne erakonna liige ja võtta osa erinevatest üritustest. Piirkonna juhatuse koosolekute külastus oli alustuseks väga hea. Korra kuus kolmapäeviti rääkis olukorrast riigis Tartu inimestele Jüri Adams. Sotsialiseeriumiseks oli hea mängida erakonna kaaslastega bowlingut, isegi siis, kui ma mängus suurem asi polnud. Kalle Pilt jagas vajadusel õpetussõnu ja kui väga ikka miskit ei õnnestunud, ka lohutussõnu.
Esinduskogud olid alati lõbusad. Sisulised arutelud, palju infot, ka huumorit, minu esmased ning tagasihoidlikud katsed sõna võtta ja siis hilisõhtused vestlused saunas. Tegemist oli väga hea võimalusega saada tuttavaks erakonna liikmetega ja elada sisse poliitika maailma. Ja kui keegi veel ei tea, siis sinna esinduskogusse võivad minna kõik erakonna- ja toetajaliikmed külalisena. Kasutagem võimalust.
Tegevus
Minu esimene reaalne tegevus aktiivse liikmena oli helkurite ja Vabaerakonna manifesti „Vaba on parem” jagamine 26. novembril 2015 ehk kodanikupäeval Tartu kesklinnas. Selles mõttes oli keeruline üritus, et linnavõim ja politsei jagasid ka ise samal päeval helkureid. Ja ma ei suutnud kiusatusele vastu panna ning andsin ka linnapeale nii helkuri kui manifesti. Küll aga helkur oli minev kaup ja neid asjakesi võiks pimedal ajal tihedamini jagada.
24. veebruaril 2016 ehk Eesti Vabariigi aastapäeval jagasime aga Toomemäel laiali koos Kalle Pilti ja Urmas Kesaga Vabaerakonna lipukesi. Muide, need osutusid üsna populaarseteks. Kas antud tegevus ka erakonnale tulevikus valijaid toob, on iseküsimus.
9. aprillil 2016 toimus Vabaerakonna Tartu piirkonna üldkogu, kus kandideerisin juhatusse ja osutusin valituks.
28-29. aprillil 2016 viibis Riigikogu Vabaerakonna fraktsioon väljasõidul Tartus. Mul oli võimalus anda oma panus ürituse läbiviimisel. Kuigi samal ajal olid Tartu Tudengipäevad ja paljud õpetajad olid pagendatud linnast välja koolitusele, sai Tartu piirkond pildile ja loodetavasti nii mõnegi toetaja juurde. Ja mis kõige tähtsam, saime kõik ühe kogemuse võrra rikkamaks.
11. mail 2016. a olin Külliki Kübarsepa töövari Riigikogus. Ütleme nii, et tegemist oli väga huvitava päevaga. Mul oli au käia koos Riigikogu liikmetega õiguskantsleril Ülle Madisel külas ja veenduda, mis reaalselt Riigikogus toimub. Tänasel päeval ma tunnen, et küsimusi oli vaja siis rohkem esitada. Sel teemal soovitan lugeda kirjutist „Tartu-Tallinn-Tartu”.
5. juunil 2016. a kandideerisin Vabaerakonna juhatusse. Sain 18 häält ja valituks ei osutunud. Kasutan siin võimalust tänada kõiki toetajaid – suured tänud! Oli väga hea õppetund!
20. septembril 2016. a kandsin erakonna sünnipäeval ette visioonikõne nimega „Vabaerakond ja Vabaerakonna Eesti 2023”. Pinge, mis mind selle kõne ettekandmisel saatis, oli võimas. Enda proovilepanek antud olukorras tasus ennast õppetunnina igati ära.
Kirjutised
Erakonda astudes ma ei teadnudki, et minus peitub imeväike (aja)kirjanik. Aasta jooksul avaldati ajalehes Postimees arvamusartikkel „ Ma ei taha elada ükskõiksuse vabariigis”, Tartu Postimehes artiklid„ Tartu lapsed ja ohutus – prioriteedid paika”, „Tartu- tilluke, kindel ja igavene”, „Üks valimisringkond kellele ja milleks”, „Parkimiskorra pahupool” ja „Kõned tühjale saalile. Nädalakirjas artiklid „Lühiuudiseid Tartust”, „Tartu-Tallinn-Tartu”, „Emajõgi ja kodanikualgatus”, „Vabaerakond – minu valik” ja „Värisevate häälte minutid”.
Antud peatükk nägi hetkel välja küll nagu oma naba imetlemine. Miks ma nendest artiklitest siin üleüldse kirjutasin? Sellel on lihtne põhjus – näitlikustamine. Kui kellegi peas pakitseb mingi teema ja tahab midagi selgelt välja öelda, siis palun pange need mõtted, esmased emotsioonid, kirja. Ükskõik mismoodi. Pärast parandage, täiendage ja saatke kuhu vaja. Erakonnas siis Styna Eermale ja/või Epp Alatalule. Vaja on rohkem kõneisikuid! Ärge kartke ega häbenege. Teie arvamus on teretulnud!
Tähelepanekud ja enesekriitika
Kindlasti nii mõnigi lugeja nüüd juba mõtleb, et kas kõik on olnud tõesti nii roosiline või on miskit negatiivset aasta jooksul ka silma jäänud. Jah, on. Enne üldkogu keesid emotsioonid erakonnas üle. Mind selline asjade areng selgelt häiris ning oli näha, et protsesside ohjamisega jäädi hätta. Jüri Adams juba hoiatas, et on märgata sarnaseid arenguid ja vigu, mis toimusid teistes erakondades. Samuti suutis uus juhatus alustada oma tegevust negatiivse varjundiga. Õnneks ei saanud sellest viiskümmend halli varjundit. Janar Siniväli ja Lii Ramjalg tegid mõned kiired tantsusammud ning kogusid kokku kõik küsimused, mis meie erakonna liikmeid vaevasid ja need küsimused said oma vastused. Tegemist oli hea õppetunniga erakonna jaoks.
Samuti pean vajalikuks rõhutada, et erakond on avatud ja eriarvamusel on kindel koht alati olemas. Me ei sea seda kahtluse alla, vaid oleme vajadusel konstruktiivselt kriitilised.
Tekkinud on kuuluvusetunne, kuid seda õiget meeskonnatunnet veel ei ole. Samuti on märgata, et nii mõneski asjus ollakse endiselt nagu luik, haug ja vähk. Ma olen optimist ja aja jooksul loksuvad teatud asjad iseenesest paika. Tahtma peab ja suurem tähelepanu tuleb koondada sisulisele tööle. Erakonna programmiloome, eelnõude koostamine ja fraktsiooni aitamine Riigikogus on ülimalt tähtis. Samuti selgete ja arusaadavate poliitsõnumite edastamine vormis, millest ka tädi Maali aru saaks. Viivitades ja liigselt väikeste detailide üle omavahel vaieldes kaotame väärtuslikku aega ning anname teistele erakondadele edumaa. Nagu öeldakse, on poliitika kompromisside kunst. Olgem siis kunstnikud.
Kui nüüd olla enesekriitiline, siis toimkondades, kuhu ma kuulun, olen olnud pigem passiivne liige. Ei ole leidnud veel seda päris enda teemat ja õiget rolli erakonnas. Juristina olen ilmselt võimeline väga erinevates asjades kaasa lööma. Alati peab arvestama ajalise faktoriga. Õhin võib ju olemas olla, kuid elus on palju teisi olulisi asju, mis vajavad oma tähelepanu ja hoolt. Valikute küsimus. Telgituuridele ma ei jõudnud ja arvamusfestival jäi ka vahele. Väljakutseid järgmiseks aastaks jätkub.
Aasta erakonnas ei tee minust poliitikut. Sisseelamine käib endiselt. Samuti õppeprotsess. Lugeda on palju vaja. Loodan, et asjalikke koolitusi leiab järgmise aasta jooksul aset rohkem kui üks. Samuti ootan suure huviga ettevalmistusi kohaliku omavalitsuse volikogu valimisteks.
21. septembril 2017 oleme jälle targemad.
Eesti Vabaerakonna nädalakiri 