Uldis Ģērmanis “Läti rahva elurada” Ilmamaa, Tartu 1995 303 lk
On kurb, kui vähe teame tegelikult oma kõige lähemast rahvast – lätlastest! Meie ajalugu on kulgenud paralleelselt ja paljudes kohtades teineteisega läbipõimunult. Liivimaa ühendas sajandeid Põhja-Lätit ja Lõuna-Eestit üheks halduslikuks tervikuks, mille keskus oli suur ja uhke Riia linn. Geeniteadlased ja antropoloogid kirjeldavad meid kui kõige lähemaid rahvaid ning mõni keeleteadlanegi on väitund, nii uskumatult, kui ka see ei kõla, et meie keeledki on mitmes mõttes väga lähedased!
20. sajandi I poole lugu on nii eestlaste kui lätlaste jaoks olnud karm proovilepanek läbisegi omariikluse õnnejoovastustega. Meil, eestlastel ei lähe meelest, kui Eesti väed saksa Landeswehri ja Rauddiviisi jälitades Riia alla jõudsid ning ikka on meil tunne, et just meie olime need, kes lätlastele vabaduse tõid! Samas ei näe lätlased oma iseseisvumise lugu meie silmade läbi vaid lähtuvad ikka läti arusaamast.
Alustuseks pakun kaasamõtlemiseks paari üldistust lõunanaabrite viimase saja aasta ajaloost, mis aitavad paremini mõista ka Uldis Ģērmanise raamatut. I maailmasõja käigus jõudsid keiserliku Saksamaa väed Riia, Vene impeeriumi suuruselt ja tähtsuselt neljanda linna lähedale juba 1915.aastal. See sundis Vene väejuhatust lubama läti rahvuslikke rügemente, kes osutusidki väga võitlusvõimelisteks ja distsiplineeritud väeosadeks ning suutsid laguneva Vene armee koosseisus hoida rinnet. Vene revolutsiooni käigus jäid need eliitüksused aga punaste poole, tagades sisuliselt Lenini klikile võimule jäämise. Seega – sellel ajal, kui eesti noorte meeste enamik mobiliseerus oma vastloodud vabariiki kaitsma, siis lätlaste sama põlvkonna noored olid kas I maailmasõja rindel hukkunud või jäänud punaste poolele. Teist korda mängis sõjajumal lätlastega julma mängu II maailmasõja ajal, kui saksa väed jõudsid Läti vallutada enne, kui Nõukogude võim jõudis noored mehed mobiliseerida. Kiiresti taganeva Punaarmee koosseisus tegid oma musti tegusid vaid läti miilitsad – hävituspataljonlased. Kuna mehed jäid enamasti Lätti alles, said Saksa võimu mobiliseerida Lätist kaks SS-diviisi, kui eestlasi jätkus vaid üheks diviisiks. Mis omakorda viis selleni, et 1940. ja 50-ndatel aastatel oli Nõukogude võimul Eestis kasutada juhtivatele kohtadele edutamiseks suhteliselt palju „korpusepoisse“, samas kui Lätti toodi sisse juhtivat kaadrit suuremas koguses nõukogude avarustest.
Uldis Ģērmanise raamatu 206.-207. leheküljelt leiame kirjelduse, kuidas 18. novembril 1918.aastal kuulutati Riia Rahvusteatris välja Läti Vabariik. Raamatu autor: “Edasised ajaloosündmused räägivad sellest, kuidas Läti riigi juhid rasketes ja vahelduva eduga kulgevates lahingutes vabastavad Lätimaa võõramaistest sissetungijatest ja võidavad vabaduse läti rahvale. Perioodi 1918-1920 nimetatakse sellepärast Vabadussõjaks.“
Raamat on kirjutatud 1950-ndatel aastatel Sigtunas ja Stockholmis ning oli mõeldud suurema huvi äratamiseks läti rahva ajaloo vastu. Esimene osa „Esiaeg“ hõlmab lätlaste esivanemate tulekut soome-ugrilaste naabrusse 4000 aastat tagasi kuni ajani, kui rahutu saksa rahvas, kellele jäi läänes kitsaks, suundus itta. „Umbes 1160. aastal asutasid nad Visby linna Ojamaal. Rootslastel olid ammused kaubanduslikud sidemed liivlastega, teiste läti hõimudega ja venelastega. Pole ime, et kohe pärast seda sõitsid esimesed saksa laevad Väina jõe suudmesse.“ Nagu näeme, peab läti ajalootraditsioon liivlasi osaks läti rahvast.
Teine, keskaja osa, on pealkirjastatud „Maarjamaa kuni aastani 1561“, millest eesti lugeja saab teada, et mõlemad rahvad elavad Maarjamaal! Selles osas antakse ülevaade veristest sõdadest sakslaste ja kohalike vahel, rõhutades, et „Esimesena ristasid oma relvad sakslastega liivlased. Piiskop Berthold kutsus neid üles ristiusku vastu võtma, aga kui nad keeldusid, alustas lahingut. See toimus liivlaste Riia-nimelise küla lähistel.“ Bertholdi tapnud liivlane Imaut (Imant) on tänini lätlaste rahvuskangelane, kelle tõi uuemal ajal rahva teadvusse läti rahva sõber – saksa kirjanik Garlieb Merkel.
Kolmas osa, uusaeg hõlmab Läti lugu 17. ja 18. sajandil. Meie maad jagatakse erinevate riikide vahel. Uldis Ģērmanis: „Põhja-Eesti jääb Rootsile, ülejäänud Maarjamaa Poola-Leedule. Muistsete kuralaste ja semgalite valdustes luuakse Kuramaa hertsogiriik, millel on määratud saada suure tähelepanu osaliseks tolleaegses Euroopas. Liivimaa kokkuvarisemise järel jätkab veidi iseseisvamat elu vaid Lääne-Läti.“ Autor kirub leedukaid, kes hõimurahvana oleksid võinud anda lätlastele ja ka eestlastele rohkem hõlpu, kuid nende eliit oli ise muutunud mõisnikeks ning mõistmist sealt ei tulnud. Autor kiidab Rootsi kuningat Gustav II Adolfit, kes sõdis Poola-Leedu, Taani ja Venemaaga ning asutas ülikooli (kuhu, seda raamatus ei mainita!). 17.sajandi alguse sõdade tulemusena jagati Lätimaa kolme ossa : Latgale ehk „Poola Liivimaa“ (Polu Vidzeme), Rootsi Liivimaa ning Kuramaa hertsogiriik. Autor kinnitab, et lätlased on üks neid rahvaid, kes palju loevad. 17. sajandi lõpul loodi Rootsi võimu all siin nagu Eestiski rahvakoolide võrk. Täielik piiblitõlge ilmub läti keeles 1694.aastal. Selles osas kirjeldab Uldis Ģērmanis ka üsna põhjalikult Kuramaa hertsogiriigi võimsust ning aktiivsust maailma meredel. Siis jõuti ka Lääne-Aafrika randadele ning lätlased võivad end (auga?) lugeda ka üheks Euroopa koloniaalrahavaks. Kuramaa kolooniatesse – Tobagole ja Gambisse viis hertsog kodumaalt koloniste. Hertsog Jakobil oli palav soov muuta Kuramaa Hollandiga sarnanevaks riigiks. Põhjasõja ja sellele järgnenud languse ja masenduse ajastu kohta leiame raamatust üsna ammendava ülevaate. Need lood on sarnased ka Eestis tol ajal juhtunud õnnetustega. Kõige hullem – saksa mõisnikud said pärast Põhjasõda meie maal enneolematud privileegid. Kohalikud baltisaksalsed põlgavad ja alandvad lätlasi, samas kui mujalt tulnud sakslastelt leiavad nad mõistmist. 1764-1769 aastani töötas Riias kiriku- ja kooliõpetajana kuulus saksa filosoof Johann Gottfried Herder. Rahvusriikluse ideoloogiliseks isaks peetud Herder oli olnud vaimustuses läti rahvalauludest ja kombestikust.
Neljas osa, uusim aeg räägib 19.sajandi I poolest, kui talupojad hakkasid maid vabaks ostma, kuni II maailmasõja õnnetu lõpuni, kui Läti oma riikliku iseisvuse kaotas. See osa pakub eestlastest lugejale kindlasti erilist huvi, sest loodame leida kirjeldusi ka meie vägede rollist Läti iseseisvuse eest võitlemisel. Autor mainib, et Eesti diviis ja Läti polk eesti kindral Reegi juhtimisel võidavad Võnnu lahingu ning suruvad mõisnikud (Landeswehr) ja nende sõjasulased (Rauddiviis) Riia alla. Ajaloolane Mati Laur mainib eestikeelse tõlke eessõnas, et eestlaste osatähtsus 1919. aasta sõjasündmuste kirjeldamisel on jäänud tagasihoidlikuks, kuid teised Läti ajaloo ülevaated ei tee sedagi. Väga palju ja ülistavas toonis on „Läti rahva eluraja“ autor pühendanud ruumi Läti küttidele, kelle vaprust ja võitlemisoskust olevat imetletud I maailmasõja ajal kogu Euroopas. Kahju ainult, et see võimekus läks hiljem peaaegu tervenisti bolševike režiimi kindlustamiseks Venemaal! Edasi saame ülevaate ka Läti Vabariigi majandusest ja heast elust ning selle traagilisest lõpust II maailmasõja käigus.
Soovitan lugeda meie heade naabrite väga ladusalt kirja pandud lugu, mis on eestlastele kindlasti inforohke ning hoolimata meie liiga napist mainimisest, oma põhjanaabrite suhtes heatahtlik.
Kellel on suurem huvi Läti vastu, võib ette võtta veel kaks eesti keeles ilmunud lätlaste lugu: Pēteris Radziņš „Läti Vabadussõda“ Tartu Ülikooli kirjastus, 2001, 289 lk ja Artur Silgailis „Läti Leegion“, Grenader 2009, 320 lk.
Eesti Vabaerakonna nädalakiri 