Tarmo Kaldma: Poliitikaruum – millest politoloogid ei räägi

Tarmo KaldmaKõik teavad et poliitikas on olemas parem – vasak skaala. Kõik teavad ka et selle skaala äärmises vasakpoolses otsas on kommunistuid, siis tulevad sotsialistid, siis keskmised, siis parempoolsed ja lõpuks teises äärmises otsas paremäärmuslased. Aga kes on need paremäärmuslased sageli ei teata ja kiputakse nendeks pidama kõiki äärmuslike vaadetega tegelasi, eelkõige fasiste. Kuid meenutame et fasistide teine nimetus oli natsionaalsotsialistid. Seega on nad hoopis mõõdukalt vasakpoolsed sotsialistid kes ühtlasi on ka äärmuslikult natsionalistlikud. Seega äärmus küll aga mitte parem – vasak skaalal. Mis näitab et ilmselgelt ei ole parem – vasak skaala ainuke, on olemas sellest sõltumatu internatsionaalsuse – natsionalismi skaala. Mis viitab et tegelikult võib neid sõltumatuid skaalasid olla veelgi. Nii ongi. Täiesti selgelt tuleb välja veel konservatiivsuse – liberaalsuse skaala. Kas neid võib olla rohkem? Ma tõesti ei tea, küllap see sõltub ka vaatekohast. Kuid need 3 skaalat on ilmselgelt olemas ja praeguses Eesti poliitikas vägagi olulised. Seega peaksime rääkima poliitikaruumist, mitte skaalast.

Aga kes siis ikkagi on paremäärmuslased? Nad on (olid)  tegelikult olemas ja pea igaüks neid ka teab, lihtsalt ei adu et nemad nad ongi. Vaatame parem – vasak skaalal paiknevaid ideid. Vasakäärmus nõuab kõigi ressursside tsentraliseerimist ja võrdset jaotamist. Isiklikku panust ja võimalust midagi tööga teenida ei tunnistata. Ressursside kontrollimiseks on vaja tugevat sunniaparaati. Seega ülitugev riik ja võrdsustav jaotamine. Liikudes paremale riik nõrgeneb ja võrdsustav jaotamine asendub ärateenitu saamisega – see tähendab tasu oma töö ja nutikuse eest, vabaturgu. Äärmises paremas otsas on seega riigi täielik eitus ja igasuguse sotsiaalhoolekande puudumine. Me kõik teame kes on riigi eitajad, need on ju anarhistid! Nii et nad on hoopis äärmuslikult parempoolsed ja üldse mitte mingi imelik vasakäärmuslaste haru kelleks neid enamasti peetakse!

Sarnaseid üllatavaid äratundmisi pakub ka konservatiivsuse – liberaalsuse telje lähem uurimine. Liberaalsus tähendab vabadust. Tundub positiivne? Kuid seejuures tähendab ta ka vabadust teiste arvelt, mida äärmuslikum seda rohkem. Mõõdukas liberaalsus on lihtsalt vaba turumajanduse ja isiksuse vaba avaldamise toetamine. Tugevam liberaalsus lubab juba ka eeliseid monopolidele. Äärmuslik liberaalsus on täielik plutokraatia, idee et raha eest saab kõike ja see ongi õige. Äärmuslik liberaal on psühhopaadist kurjategija kellel täielikult puudub võime tunda häbi või kaastunnet! Aga ega äärmuslik konservatiivsus ka just meeldiv ei ole. Sinna kuulub vastuseis igasugustele muudatustele ja isiksuse rangetesse raamidesse surumine.

Ja nüüd, selle teadmise valguses vaatame eesti suuremaid parteisid. Kohe torkab silma et meil on olemas parempoolsed liberaalsed konservatiivid, kutsitakse IRL. See ei ole hästi võimalik nagu, korraga liberaalsed ja konservatiivsed? Ei olegi võimalik, on lihtsalt propagandistlik valeinfo. No kes neid ikka valiks kui nad ausalt välja ütleksid et nad on äärmuslikult liberaalsed ja üldse mitte konservatiivsed, paiknevad parem – vasak skaala keskel mitte paremal nagu väidavad ja on internatsionaalsed määrani mis ei hooli eesti rahvusriigist ja eesti rahva saatusest karvavõrdki. Aga just selline nende poliitika on. Siis on meil veel lihtsalt parempoolsed liberaalid, kutsutakse Reformierakond. Tegelikkust vaadates on näha mõõdukat (aina kahanevat) parempoolsust ja äärmuslikku liberaalsust, ka kerget rahvuslikkust. No nemad on ausamad, ei läinudki väga mööda sellest mis nad ametlikult enda kohta väidavad. Siis on meil Keskerakond, tema end ise skaaladele ei aseta. Tegusid vaadates paistab kergelt vasakpoolne ja tugevalt internatsionaalne liberaalsus. Siis on veel Sotsid. Muu nagu klapiks aga paiknevad veidi paremal sellest kohast (kuid keskpaigast siiski selgelt vasakul) kus nad ajalooliselt olema peaksid. Väga liberaalsused on nad ka. Siis on EKRE. Juba nime poolest rahvuslik ja konservatiivne ja seda ta ka on. Tahavad olla ka parempoolsed, selles on siiski kahtlusi, rohkem nagu keskel on. Siis on Vabaerakond vabakonservatiivne ja parempoolne nagu ise väidab. Tegelikkuses paistab pigem liberaalsust ja parempoolsust on ka üsna vähe kui üldse. Ja ongi kõik.

Nüüd vaatame siis kus eesti kodanikud paiknevad. Uuritud seda muidugi pole aga üsna palju saab loogiliselt tuletada nende huvide kaudu. Kõigepeal muidugi rikkad. On meil oma miljonäridki olemas. Rahal teatavasti rahvust ei ole ehk ilmselt on nad internatsionaalsed. See aitab võõrtööjõu sissetoomisel ka kaasa ja võõrtööjõudu on neil vaja, need kohalikud tahavad ju palju palka saada. Ja loomulikult on nad äärmuseni liberaalsed, see ongi ju raha ideoloogia tegelikult. Parem – vasak skaalal vist paremal? Vale, hoopis keskel! Suur raha ei hooli vabast turust, nende huvides on turg hoopis endale soodsaks moonutada. Ja pööblile on nad valmis lahkelt riigi raha eest almust ka jagama, peaasi et nood mässama ei hakkaks. Siis on tööinimesed. Ma loen väikeettevõtjad ja talupidajad ka nende hulka, ei näe huvides olulisi erinevusi. Elavad nad omaenda tööst, saavad suhteliselt hästi hakkama ja armuande ei vaja. Oma raskelt teenitud raha teistele jagada ka eriti ei taha, kuigi kivist nad muidugi ei ole. Aga vasakpoolsed ideed toetamisest ja aitamisest teevad nad kohe väga umbuslkikuks, keegi vist tahab nende raha ära võtma hakata! Nemad on ka tõepoolest vabast turust huvitatud, seal pääsevad nende individuaalsed väärtused mõjule. Seega tugevalt parempoolsed on nad, kuid muidugi mitte äärmuseni. Nad vajavad ka riiki mis looks neile ausad mängureeglid ja muidu toetava keskkonna. Liberaalsuse – konservatismi skaalal paiknevad liberaalsemal poolel ja rahvuslikkust väga ei teadvusta, koostöö teiste rahvastega neil ju sujub. Kuid just nemad on need kes oma rahvuse üle uhked on ja kes tegelikult rahva järjepidevust hoiavad. Ja siis tulevad need kes nii öelda elu hammasrataste vahele jäänud. Sageli ka omal süül (alkohol, laiskus, rumalus) aga mitte alati. Nemad sõltuvad ühiskondliku rikkuse ümberjagamisest ja on seega vasakpoolsed. Jagunevad kaheks. Üks osa on päris lumpen. Rahvus neile oluline ei ole ja nad on äärmuseni liberaalsed. Teine osa on äärmuseni konservatiivsed ja rahvuslikud, klammerduvad selle kui viimase päästerõnga külge ja teisi rahvaid tunnetavad konkurentidena.

Nüüd siis põhiküsimus, et kui rahva huvid on sellised miks siis parteid hoopis teistsugust poliitikat ajavad? Ainult Sotsidega on asi selge, nemad on enam – vähem oma nishis, kuigi natuke liiga paremal. Keskerakond, no tema ongi keskel. Püüab korraga nii Vene natsionaliste kui Eesti lumpenit. IRL üritaks nagu töötajaskonda esindada aga on liiga liberaalne ja liiga vasakul. Reform on töötajaskonnale sobilikumalt paremal aga ka liiga vähe ja ka väga liberaalne. Milles asi, miks suured parteid ei esinda kõige arvukamat rahvakihti ega üldse mingit selget kihti?

Põhjuseks on see kuidas parteisid finantseeritakse. Suur osa parteide sissetulekutest tuleb annetustest ja annetajatele tuleb neile sobiva poliitikaga tasuda. Annetada saavad aga need kellel on palju raha, seega rikkad. Ja nii nihkuvad kõik edukad parteid (sest mitteedukatele pole mõtet raha anda) liberaalsusesse, parem – vasak saksala keskele ning  internatsionaalseks. Sest sellised on nende rikkuritest rahastajate huvid! Aga riiklik rahastus, see pidi ju sellise asja ära hoidma? Kahjuks peab nentima et riikliku rahastuse raha on kõik raisatud. Sest ilma tingimusteta antud raha ei sunni parteid midagi tegema. Annetajate pisku aga kulub ka ära ja selle saamiseks tuleb rabeleda. Tulemusena mõjub riigi raha annetajate raha võimendusena – seda mis annetajad soovivad tehakse ka riigi raha eest!

Seejuures parteid kohe ei olnud sellised, algul vastas nende poliitika rohkem rahva enamuse huvidele, nad on tasapisi (oma rahastajate soovidele vastu tulles) liikunud sinna kus nad praegu on. Nad ei ole küll päris kohal veel, no hääli on ikkagi ka vaja saada aga ilmselt liiguvad nad selles suunas edasigi. Ja selle pärast ongi nii palju rahulolematuid inimesi kes tunnevad et ükski partei neid ei esinda.

Kõige halvemini on seega esindatud just töötajaskond (vasakpoolsetel on Sotsid) ja seal paistab võimalus uue suure partei tulekuks. Peab olema tugevalt paremal, kergelt kuid selgelt liberaalne ja mõõdukalt rahvuslik. Kuid see kiht on väga tugevalt sõltuv majanduse heast käekäigust ja tunnetab oma haavatavust, kui nad kaotavad töö siis on see maailmalõpuga üsna samaväärne. Nende jaoks on suur risk lasta valitsema uut jõudu kes võib kas rumalusest või ka tahtlikult majandusele kahjulikke otsuseid teha (nagu Rohelised). Selle pärast valivad nad kirudes ja hambaid krigistades ikkagi neidsamu Reformi ja IRL-i kellest kõik teavad et tegelikult esindavad nad ju hoopis rikkaid ja on lisaks veel ka riigivargad ja muidu saamatud. Majandust on nad seni ju hästi hoidnud! Ja selle pärast peab uus partei oma peatähelepanu pöörama majandusele ja tõestama et ta hoiab seda vähemalt sama heas korras kui Reform ja IRL on teinud. Alles siis tekib tal võimalus löögile pääseda.

Siiski, praeguseks hakkab IRL juba kaduma ja peamiseks alla neelajaks on EKRE ja Vabaerakond. Paistab et EKRE on saanud konservatiivid kes ametlikku IRL-parteikirjeldust uskusid ja teda konservatiivseks pidasid ja Vabaerakond liberaalsemad. Kuid eduks on Vabaerakonnal vaja end selgelt positsioneerida kui parempoolset ja liberaalset ja just Reformiga konkureerivat. Seal on tegelikult palju rohkem Reformis pettunud valijaid ripakil kui konservatiivses sektoris leidub. Ka ei tohi jätta EKRET ainsaks eesti rahvuse eest seisvaks jõuks!

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s